Mari põlisusk – jumõn jüla (jumala usk) – on jäänud tänase päevani vähetuntuks ja saladuslikuks. Kuigi ta on kristlusest ja islamist tuhandeid aastaid vanem, on teda uuritud väga vähe. Alles viimasel ajal on ilmunud esimesed teaduslikud tööd, mis kergitavad saladusloori ühelt inimkonna vanimalt usundilt. Tegemist on maailma ühe inimlikuma usuga, mis loob tasakaalu inimese ja loona vahel.
Sel suvel sai teoks mu ammune soov käia mari palvusel. Koos teiste Moskva maridega võtsimegi ette tee Baškortostani Kaltasa rajooni Kalmaši külla. Võimalik, et Tšumbõlati palvus oli rahvarohkem, kuid mina soovisin osaleda palvusel, kus seda on peetud järjepidevalt isegi Suure Isamaasõja aastail.
Palvus – küsö – toimus noore kuu hakul heinakuu 6. päeval. Mari usu talitusi peetakse kuukalendri järgi.
Selle kandi palvevanemast e kardist Šamrat Šamõkajevist olin ma kuulnud juba varem. Kohtudes temaga esimest korda Mari rahva VIII kongressil, sain kinnitust, et tegemist on erakordse inimesega.
Pühadel teadmistel on suur jõud. Püha jõu vahendaja – juzo vii – peab olema siiras, aus ja otsekohene inimene. Vaid siis kuulavad jumalad tema palveid.
Ümmargune püha salu – küsoto – asub Kalmaši külast veidi eemal mäe jalamil. Selleni jõuame otse küla laialt peatänavalt. Siin märkame kohe valgeis rahvarõivis külanaisi. Valge on peovärv, mis torkab silma salu lopsakas roheluses. Marid ei luba pühas paigas kasvavaid puid raiuda. Keelust üleastujat tabab raske karistus.
Kohalikud inimesed võtavad meid vastu rõõmuga nagu kauaoodatud külalisi. Autodel saabub teisigi palvelisi. Tutvume Juri Kalieviga – seni ainsa mari filosoofiadoktoriga. Ta oli tulnud kahe pojaga, kes kavatsesid palvuse videole jäädvustada. Juri Kalievi sõnul on mari filosoofia lahutamatult seotud mari loonaususuga.
Püha salu sügavusest tõuseb suitsu. Seal on läidetud kaks lõket – püha ja argine. Lõkete ääres toimetavad palvevanem Šamrat ja tema abilised. Šamrati sõnul on põlvest põlve edasi antud nii pühasid teadmisi kui ka kombeid, kus iga liigutus on mõtestatud ja sügavama tagapõhjaga.
Palvusel ei nimetata asju nende tavaliste nimedega. Näiteks marikeelse tul asemel öeldakse apa. Teisiti tunnevad end ka palvusel osalejad – mitte pealtvaatajate vaid millegi väga erilise ja tähtsa osalistena.
Pühas salus asuva lagendiku äärt mööda juhitakse meid kõrge ja sirge pärna juurde. See on määratud palvuse onapu-ks ehk pühaks puuks. Selle ees põleb jäme vahaküünal. Pärn on vöötatud niinekoorega. Niinel on punased kirjad. See on anniks toodud valge lamba veri, kelle külarahvas ühiselt ostis.
Pärna juurde on laotatud rätid, millel on inimeste toodud annid. Palvusele tullakse pliinidega, mis on mässitud puhtasse rätti. Kaasas on veel ümmargune tass ja põlvede alla käiv vaibake. On veel üks tingimus – lisaks puhastele rõivastele peavad olema puhtad ka keha ja mõtted. Seepärast käivad kõik inimesed enne palvust saunas. Pühas salus on aga keelatud riielda, kõnelda või mõelda halvasti, suitsetada ja juua vägijooke.
Palvus algab kardi sõnadega. Onaeng pöördub valju kõlava häälega onapu poole. Tema kõrval seisavad abilised. Teised osalised põlvitavad lagendikul vaibakestel.
Palvesõnad kanduvad salu sügavusse, mis on tulvil erilist jõudu. Tekib tunne, et neid sõnu kuuleb kogu ilm. Ja eks me palumegi kõigi inimeste eest siin ilmas. Hämmastab, kuivõrd salliv on mari usk. Palvusel ei halvustata teisi uskusid. Hoopis vatsupidi. Õnne, rahu ja loona tasakaalu palutakse kõigile rahvastele, kes elavad maride kõrval.
Mari usk on kerge, helge, tulvil lõputut kannatlikust ja usku paremasse homsesse. Jumõn jüla on kantud soovist aidata inimesi, kes elavad väärikalt oma elu. See usk ei sunni misjoneerima ega õigusta vägivalda. Vaid selline usk saabki kesta üle aastatuhandete.
Pidulik ja ülev palvus toimub loomulikus pühamus – kesk kõrgeid ja sirgeid puid sirutuvad võradest maani valgusesambad. Tundub, et valgus ei lange mitte päikeselt vaid tõuseb hoopis palvetajatest.
Pärast palveid õnnistab kart ande. Erilistes liudades segatakse igalt annilt võetud kolm tükikest ja mesi. Kardi abilised läbivad üksteise järel päikesevärava ja valavad anni kausist tulle. Seejärel jagatakse palvuselistele suurest katlast anniks toodud lamba liha. Süüakse ka putru, mis on keedetud igast perest kogutud jahust. Pudru kõrvale rüübatakse taari, kalja või lihaleent. Naised vahetavad pliine, et maitsta eri perenaiste küpsetisi.
Viimne kui luu korjatakse kokku eraldi nõusse ja põletatakse abilõkkel. Sealsamas põletatakse anniks toodud lamba nahk. Palvuseliste lahkudes peab lagendik olema sama puhas kui enne.
Algavad isiklikud palvused. Osalised võtavad kätte räti või salvräti ja panevad sellele nadõr-i e rahaanni. Kardil palutakse palvetada pereliikme või terve suguvõsa eest. Palvetamise ajal palub kart nimetada laste ja teiste pereliikmete nimesid. Palutakse onapu juures, kus endiselt põleb küünal. Kardi ilusal ja väärikal näol põleb hingestatuse tuli. Raske on uskuda, et ta on juba 75 aastane.
Saanud kardilt õnnistuse, osalised eemalduvad ja vahetavad poolihääli muljeid:
“Usud või ei, aga nagu ta ütles – mind lõi kuumaks – kõneles üks naine.” Teine lisab:
“Ära räägi! Minu minial oli radikuliit peale palvust nagu käega pühitud.”
Seejärel läks rahva seas üldiseks kõnelemiseks: ootamatuid tervenemisi ja murede lahenemisi on peale palvusi märganud paljud.
“Samratile on antud!” lõpetavad nad paljutähenduslikult.
Meiegi tundsime peale palvust eneses suuri muutusi. Ja tagasiteel peatus esimene hääletatud auto ning viis meid naaberrajooni otse maja ette.
Palvusele järel vallandus Kalmaši kohal paduvihm. Hea sadu tähendab head saaki. Kiitus sulle esivanemate maa, kus me võime osa saada usust, kus iga inimene pole ei isand ega ori, vaid osa heast ja tasakaalus kõiksusest!
Jelena Minilbajeva
Eestikeelne tõlge: Maavald
MariUver 