Tähelepanekuid Marimaa koolidest

11.–13. septembrini toimus Marimaa pealinnas Joškar-Olas X soome-ugri kirjanike kongress. Programm andis võimaluse külastada ka Moskvast ligi 800 kilomeetrit ida pool, Volga põhjakaldal asuva soise ja metsase maa haridusasutusi.

Lisaks Mari riiklikule ülikoolile ja Mari riiklikule tehnikaülikoolile asub Joškar-Olas veel mitu Moskva kõrgkoolide filiaali ning koorimuusikahelilooja Ivan Palantai nimeline kultuuri- ja kunstikolledž. Viimase eesmärk on valmistada ette professionaalseid muusika- ja tantsuõpetajaid, kuid haritakse ka kultuurikorralduse alal. Lisaks kõrgkoolidele asub ca 700 000 elanikuga vabariigis ligi 900 põhi- ja keskkooli.

Kongressi delegaate oli lisaks kõigile soome-ugri aladele ka Leedust, Prantsusmaalt, Saksamaalt ja Tšehhi­maalt. Külalised jagati kohe esimese päeva ennelõunal rühmadeks ning viidi laiali mööda Joškar-Ola õppeasutusi. Kummalisel kombel oli egiidi „soome-ugri kirjanduse tuleviku” all peetavale üritusele pidanud vajalikuks noori kirjanikke kaasata vaid handid-mansid, komid, eestlased, soomlased ja ungarlased; ülejäänud olid esindatud 60–70-aastaste ja vanemate autoritega.

Mari külalislahkus

Kõikjal Marimaa haridusasutustes võe­ti külalised vastu ülevoolava küla­lislahkusega. Kõlasid paatosest pakatavad tervitussõnad ja maride kõrge­häälsed rahvalaulud. Üldse olid marid kaugelt tulnud võõraste suhtes äärmiselt lahked ja sõbralikud. Osalt tulenes see tõigast, et Marimaal ei käi võõramaalasi just palju. Vestluses inimestega andis tunda maa isoleeritus – selgus, et ka nooremad inimesed ei ole kursis uuemate Lääne autorite või muusikaga, vaid elavad selgelt vene kultuuri mõjuväljas. Teisalt näib sõbralikkus olevat maride loomuses. Võib irooniaga segatud kergendustundega nentida, et läänelik arusaam konkurentsist ei ole Marimaale jõudnud. Kuid see on vaid laiema nähtuse üks tahk.

Kogu aeg andis tunda kõikjalt Venemaalt tuttav hirm poliitilise ees. Seejuures ei käi jutt mitte partei­poliitikast kui poliitika ühest kitsast tahust, vaid poliitikast kui filosoofili­sest käsitlusest ja inimeseks olemise aspektist. Kohalikest jäi mulje, et nad ei taju end poliitilise olendi, Aristotelese zoon politikon’ina. Tundes huvi olukorra vastu Eestis, püüti kogu oma vähesest infost tulenevat arusaamist aprillimässust taandada pelgale poliitikutevahelisele tülitsemisele, suutmata näha selle taga laiemaid põhjuseid.

Kuid delegaatide vastuvõtmiseks tehti absoluutselt kõik, mis vastuvõtjate võimuses. Teinekord tekkis küll küsimus, et äkki võiks vähem olla rohkem, kuid ehteestlasliku minimalismilembusega pole Marimaal just palju peale hakata: kõik koolid olid ehitud õhupallide ja paberlilledega ning õppejõud ja õpetajad kandsid rahvariideid, koolitüdrukud pidulikke kleite ja valgeid lehve juustes. Vaid kultuurikolledži õppurid jätsid veidi légère’ima mulje.

Iseseisvast mõtlemisest

Nii kultuurikolledž kui ka Korkatovo keskkool Ida-Marimaal Morko rajoonis vajavad remonti ja hooldust. Samas demonstreeriti Korkatovos hästi varustatud arvutiklassi, kus tosinkond 5–6 aasta vanust, silma järgi hinnates Pentium 4-tüüpi protsessoritega varustatud arvutit, millel küljes uhiuued õhukese ekraaniga Delli kuvarid. Isegi kui kirjeldatud arvutiklass on Marimaal ainuke, on see ikkagi olemas ning võis aru saada, et selles iga päev ka töötatakse.

Korkatovo keskkoolis räägiti uhkustundega sellest, kui paljud abituriendid kõrgkoolidesse lähevad ja kui tublid nad on. Kahtlemata ongi. Kuid vestelnud mõne üliõpilasega Joškar-Olas – kuhu ilmselt ka Kurkatovo lõpetanud enamjaolt õppima lähevad –, süvenes arvamus, et Venemaa ühiskond, eriti selle haridussüsteem, tegeleb noorte initsiatiivi ja arvamuse tasalülitamisega. Vestluste põhjal jäi mulje, et ülikooliõpe meenutab Eestiga võrreldes pigem keskkooli ning sellele vastavalt on ka üliõpilaste võime iseseisvalt ja abstraktselt mõelda kitsas…

Kuid kõik on muidugi suhteline ja vahest polegi mõtet võrrelda meie olusid Marimaa omadega. Seal oldi väga uhked selle üle, et Kurkatovo kool osaleb ülevenemaalises projektis „Haridus” („Oбразование”), mille eesmärk on toetada koole moodsate õppevahendite hankimisel ning abistada edukamaid õpilasi ja õpetajaid. Sellekohane kiletatud tunnistus rippus mitme klassitoa ukse kõrval, tihtipeale koos teise kile alla pandud tunnistusega, mis teatas, et antud klassis töötavale õpetajale on eraldatud president V. V. Putini grant.

Lisaks ehtis kooli fuajeed praegu­se presidendi Dmitri Anatoljevitš Medvedevi portree. Koos Venemaa hümni tekstiga. Üldse olid koolid küllastunud riiklikust propagandast. Lisaks kohustuslikule tsiviilkaitsetahvlile – millesarnased võiksid ju Eestigi koolides olla – olid seintel Venemaa relvajõude reklaamivad plakatid, mis selgitasid ohtra ja atraktiivse fotomaterjali abil, kui tore on „военная служба по контракту”.

Laul ja tants

Kultuurikolledžis plakateid ei paistnud. Kuid selle sisemus mõjus veelgi nukramalt ning muljetavaldava professionaalsusega ette kantud rahvamuusika ja -tantsud jätsid sedalaadi keskkonnas üsna võõrandunud ja kentsaka mulje. Samas ei taha kuidagi alahinnata üliõpilaste oskusi ega asjaolu, et ilmselt kujutas soome-ugri kirjanike kongressil osalejate visiit endast maride jaoks harvaesinevat võimalust oma oskusi demonstreerida.

Sarnase mulje jättis Kurkatovo keskkooliõpilaste kava. Erinevalt Joškar-Ola kultuurikolledžis nähtud esinemistest viidi Kurkatovos kogu üritus läbi mari keeles. Vene keel hakkas kooli värskelt värvitud ja uute päevavalguslampidega varustatud, kuid nähtavalt nigela ehituskvaliteediga saalis kõlama alles siis, kui kongressikülastajad tänusõnu laususid. Kuid vaadata väikeseid tüdrukuid, kes kandsid täpselt treenitud, kuid hingetuna mõjuvatest žestidest saadetuna ette mari kirjandusklassikute, näiteks Valentin Kolumbi luuletusi, oli veidi imelik küll…

Aga ikkagi kujutas soome-ugri kirjanike kongress endast õpilaste jaoks ajendit õppida pähe mõned marikeelsed luuletused ja näidenditekstid. Arvestades mari keele ja kultuuri rasket olukorda, tuleb hinnata sedagi. Teades, mida Vene keskvõim ja Marimaa umbvenelasest president Leonid Markelov maride püüdlustest suuremale omakeelsusele ja -meelsusele arvab, kujutasid endast konserveeritud ja kunstlikud rahvakultuurietteasted tõendit mari rahva olemasolust. Marid nägid, et neid ei ole vaja ainult iseendale.

Joškar-Ola ilu ja uhkus

Veel sada aastat tagasi elas Marimaa pealinnas Joškar-Olas 2000 inimest, praeguseks on neid ligi 280 000.

Tegu on Nõukogude-aegse rasketöös­tus­ihaga suureks paisutatud linnaga. 17. sajandil, mil esimesed vene kolonisaatorid rajasid jõeäärsele künkale kindlustatud asula, nimetati seda lohiseva nimega: Tsaarilinn Kokšaga ääres (Царев город на Кокшаге), linna läbiva Väike-Kakšani ehk Väike-Kokšaga jõe järgi. Hiljem mugandus nimi Tsarevokokšaiskiks (Царевококшайск) ning Joškar-Olaks hakati toonast Mari autonoomse oblasti halduskeskust nimetama alles 1927. aastal. Joškar-Ola tähendab mari keeles Punane Linn, kuid seda ei maksa näha tingimata ideoloogilisena. Nii nagu venelaste jaoks, võrdub ka maride jaoks punane iluga.

Ilu nimel nähakse Joškar-Olas kõvasti vaeva, eriti nüüd, mil Venemaa majandustõus annab endast ka Marimaa pealinnas tunda. Eestiga võrreldes on tegu vaese, mahajäänud ja provintsliku piirkonnaga, kuid tasapisi edeneb elu sellelgi melanhoolsel maal. Rikkuse kasv annab tunda nii tänaval sõitvates uutes autodes kui kogu linna haaranud ehitusbuumis.

Paljude kraanade ja ehitusplatside järgi võib aimata, et võimalus ehitada on tekkinud alles hiljuti. Kui rääkisime Eestis sõpradele, kes alles möödunud suvel Joškar-Olad külastasid, linna uuest, Veneetsia renessanss-stiilis keskväljakust, vangutasid viimased pead ja ütlesid, et siis polnud seal veel koppagi maasse löödud. Nüüd seisab aga hallist graniidist presidendilossi vastas kesktorni ja kahe tiivaga rajatis, mis aimab järele Doodžide paleed. Selle vahega, et on betoonist ja kaetud õhukese tellisekihiga. Ja muidugi uhkem oma Veneetsia suguvennast.

Kuidagi ei saa mööda vaadata kõikjal kerkivatest Narõškinite stiilis õigeusu kirikutest. Küsimuse peale, kas tegu on Stalini ajal lammutatud kirikute koopiatega, vastas giid, et peaaegu – kirikud (silma hakkas vähemalt viis pooleliolevat kirikut) kerkivad algsele asukohale, kuid on veidi suuremad originaalist, küll on torn kõrgem või kuppel suurem.

Ühest küljest on tore, et linna ajaloolist ilmet taastatakse ning talle antakse isikupära. Nii paljude värskelt valminud või alles ehitamisel olevate hoonete taustal oli üsna kerge ette kujutada, kui õnnetult nõukogulik oli Marimaa pealinn veel neli-viis aastat tagasi… Teisalt torkas silma, kui rõhutatult impeeriumimeelne on nii hoonete stiil kui ka see, mida ehitatakse. Nii ehib spordihoone fassaadi parteiline loosung „Ühtne Venemaa – tugev Mari El”. Kummaline on ka ehitatavate õigeusu kirikute massilisus, sest märkimisväärne hulk marisid ei ole õigeusklikud, vaid praktiseerivad kohalikku maa-usku. Nõnda kipub Joškar-Ola olema jätkuvalt kolonialismi kants valdavalt külades elavate maride maal.

Peeter Helme,
võrguajakirja Kriteerium toimetaja

Allikas: Õpetajate Leht

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Artiklid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s