Arvo Valton: ma ei usu kultuuri allakäiku

valton_etvaTänavu Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks valitud kirjanik Arvo Valton rääkis ERR Uudistele enda kavatsustest uues ametis, Venemaal elavatest soome-ugri rahvastest ja eesti kultuuri olukorrast majanduskriisi tingimustes.


Mis on Teil vabade kunstide professorina kavas?

Kevadsemestril tahaksin rääkida kirjandusest ja oma kogemustest kirjanduses, veel filmikunstist, mida ma olen õppinud viis aastat (stsenaristikat), ja kolmas teema oleks tõlkimine, millega ma olen viimastel aastatel väga palju tegelnud.

Seejuures on mul ka väike plaan panna tudengid tegema midagi loomingulist – väikest etüüdistsenaariumi ja tõlkeid. Aga sügissemestri tahaksin pühendada tervenisti soome-ugri kultuuridele, mida ma loen ka Tallinna Ülikoolis.

Kas uue presidendi ajal on soome-ugri rahvaste elu Venemaal kergem või raskem?

Venemaal ei ole ju uut presidenti! President või vähemalt kogu asja juht on ikka seesama. Ja kahjuks see president ei ole veel ilmutanud üheski punktis iseseisvust, kuigi väike lootus oli.

Aga mingi läbimurre on seal toimunud selles mõttes, et kas või alternatiivina toimus see Saranski… puhas Potjomkini küla (soome-ugri rahvaste kultuurifestival 2007. aasta juulis – toim). Aga ikkagi, et ta toimus – juba see on hea. Ja Hantõ-Mansiiskis (soome-ugri rahvaste maailmakongressil juunis 2008 – toim)  käis kohal Medvedev ja tähelepanu oli ülevenemaaline. Ja igal juhul see kusagil tuleb positiivselt välja.

Me oleme saanud neid toetada ju ikkagi mitmes punktis. Kahjuks muidugi rahad, mida nad saavad oma kultuuri edendamiseks, on väikesed ja surve on jätkuv. Ajaloos on neid röövitud nii kaupmeeste poolt kui ka administratsiooni poolt igati nöögitud. Ja üks hullemaid tegureid oli võib-olla vene õigeusk, kes võttis ära nende traditsioonilise kultuuri. Võttis neilt isegi nimed ära, mida teised usu variandid ei ole teinud.

On raske öelda, mis nende rahvastega juhtub, aga mina ise ikka loodan – muidu ma ei tegutseks -, et need suuremad rahvad vähemalt võivad jääda püsima.

Mis peab Vene lihtsate inimeste kohta ütlema: nende poolt ei ole halba suhtumist või vägisi ümberrahvastamise tahtmist, kuigi mõistmatust on palju. Muide, näiteks mul viimastel kirjanduse loengutel oli väga palju vene tütarlapsi ja nad olid väga tublid. Tulid neid soome-ugri kirjanduse loenguid kuulama.

Ja teisest küljest me peame arvestama, et vene rahva geneesis on vähemalt 50% soome-ugrit. Nad on ju ise vähemalt poolest saadik soomeugrilased kõik, aga see Vene šovinism on muidugi just administratsiooni tasemel olnud kaunis jälk läbi ajaloo.

Venemaa soome-ugri rahvaste õitseajad olid kahekümnendad aastad, bolševismi aeg oli nende hea aeg. Kolmekümnendate repressioonid muidugi hävitasid nende tärganud intelligentsi täielikult.

Aga uppuja päästmine on kõigepealt uppuja enda asi ja kui nad ise tahavad ellu jääda, siis see on ikkagi kõige olulisem. Kõrvalt saab natuke toetada neid.

Millise rahva juures Te näete kõige suuremat tahtmist ellu jääda?

Ma nimetaksin kõiki neid viit suuremat rahvast: need on siis komid, udmurdid, marid ja ersad- mokšad, keda kokku võib mordvalasteks nimetada. Kõige tugevam on praegu vaieldamatult udmurdi kirjandus ja kultuur. Aga iseloomult on nad suhteliselt leplikud ja mitte väga võitlejad.

Kõige julgemad ja kõige võitlevamad on marid. Aga miskipärast nende kunst ja kultuur jääb võib-olla alla…

Väga andekaid inimesi on mordvalastel. Võtame kas või ajaloost kaks suurt võitlejat: Nikon, kes tegi usureformi, ja tema vihane vastane Avvakum. Mõlemad olid mordvalased. See näitab, et vene kultuuris on nende osa nii tohutu olnud – nagu tatarlaste osa näiteks.

Väga iseseisvad on komid, kõige osavamad ja intelligentsemad võib-olla. Aga nende olukord ei ole väga kiita, sellepärast et nad olid ühed esimesed, kes ristiusustati – pärast karjalasi sattusid nad Novgorodi mõjusfääri.

Iga rahvas on isemoodi, aga ma arvan, et nendel neljal või viiel rahval on siiski perspektiiv ellu jääda. Kõik oleneb sellest, kuidas impeerium edasi toimib ja käitub. Pole ju ükski impeerium jäänud ajaloos lagunemata, nii et see on võib-olla see šanss.

Mis on Teile eesti kultuuris viimasel ajal rõõmu teinud?

Seda on palju. Kui me mõtleme näiteks arvudele, võrdleme Nõukogude aega – kui palju raamatuid ilmus, kui palju nüüd ilmub. Seda on vähemalt viis korda rohkem. Ja siin ongi meie vahe Venemaa soomeugrilastega määratu. Kui meil ilmub kümme raamatut iga päev – vähemalt kümme eestikeelset raamatut, siis neil mõnel aastal ilmub 10-20 omakeelset raamatut, noh, udmurtidel rohkem…

Näiteks Mordvas oli 2000. aastal kirjanike kongress ja eelmisel aastal ei olnud seal ilmunud ühtegi omakeelset raamatut. Raha lihtsalt ei olnud.

Nüüd oleme natuke saanud toetada isegi nende debüüte ja see on ka oluline. Aga kirjandus on olemas ja vahvaid tegijaid on kõigil neil rahvastel.

Ja me oleme neid tõlkinud palju, juba selles uues programmis 30 raamatut välja andnud. Suurt tähelepanu see meie ühiskonnas ei ole leidnud, aga nad on olemas.

Sama on kontsertide, näitustega. Maailm on lahti ja see on kõige olulisem. Häid tegijaid tuleb – noori, täiesti tasemel. Annaks ainult jumal, et nad laiali ei jookseks, et nad ikka jääksid Eesti-keskseks – nii meie head interpreedid kui ka heliloojad või lauljad.

Ja tore on, et ka need, kes olid sunnitud ära minema, nagu Neeme Järvi või Arvo Pärt – nende Eesti-sidemed on ikka niivõrd tugevad ja nad on jäänud eestlasteks.

Ja kuigi me oleme nii väike rahvas, loodame, et jääme veel tükiks ajaks ellu. Aga kahjuks ei õnnestu 200 aasta pärast hauast välja tulla ja vaadata, mis siin on juhtunud.

Kas Te ei karda, et jääte viimaseks vabade kunstide professoriks Tartu Ülikoolis – et hoitakse raha kokku ja kaotatakse see amet ära? Ja kuidas majanduskriis üldse kultuurile võib mõjuda?

Ma ei usu seda eriti – miks peaks? Kogu see jutt sellest suurest langusest on psühholoogiline rohkem, kui tegelik arv on. Kapitalistlik süsteem on selline, et on tõusud-mõõnad, ja pole ükski asi põhja jäänud. Pärast väikest mõõna on jälle tõus.

Võib-olla oleks uhke olla viimane mingis asjas – nagu liivlased vaidlesid, et kes on viimane passi järgi liivlane. Aga näed – tuleb jälle noori liivlasi peale, luuletajaid tuleb, isegi raamatuid ilmub liivi keeles. Nii et asi ei ole nii hull, kuigi juba pandi täielik kriips peale sellele rahvale.

Aga rääkida praegu, et meil toimub mingisugune allakäik kultuuris – mina küll ei saaks seda mitte kuidagi öelda. Kultuurkapital toimib. Ja siin te olete – kõik te ju teete midagi, igaüks. Ega see ei ole ühe või kahe inimese tegu ja töö. See on meie kõikide ühine töö.

Ja eestlane on juba kord selline individualist – igaüks tahab ennast teostada ja tänu sellele meil on ka palju saavutusi olnud. Nii et mina küll ei näe mingisugust langust.

Kui mõnel pankuril vaesekesel ainult neli miljardit oli kasumit pangal, palju vähem kui eelmisel aastal – no küll on kurb! Aga mind jätab see üsna ükskõikseks, ausalt öelda.

Intervjuu videoklipp >>

Allikas: ERR Uudised

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Artiklid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s