Hõimupäevadest Udmurdimaal koos „Koidupunaga“

Udmurdimaal on tähistatud hõimupäevi vaid kaks aastat. Aga on suurelt ette võetud. Selle aasta hõimupäevad kandsid nime“ «Palezjan», mis tõlkes oleks lodjapuu. Olgu öeldud kohe, et kohalik Saraapuli alkoholitehas oli hõimupäevade toetaja ja seetõttu oli ametlik naps vastuvõttudel selles tehases toodetud lodjapuu konjak, mis oli äärmiselt maitsev ja meeldiv jook, kuid mida poest ei tihkaks ise küll ostma hakata, pidades seda mingiks koledaks kleepuvaks liköörilaadseks joogiks, mida see jook aga polnud.

Suur galakontsert toimus Ižkaris (ka edaspidi kasutan udmurdipärast nimetust Iževskile) kultuuripalees „Aksion“, mis oli parimate kohalike traditsioonide kohaselt väga suurejooneline, sisaldades muusikat ja tantsu alates ehedast rahvamuusikast kuni pop-töötlusteni. Erilisena , kuid mitte parimana tõusis esile Peterburist pärit H-Ural, kes esitas šamanistlikku rokki, millest lugu aga jutustas, jäi aga selgusetuks. Tõsiselt hea oli aga „Ekton korka“( käinud mitmeid kordi ka Eestis), kelle udmurdilik vaoshoitus ja esinemislust lummas oma eheda rahvamuusika-ja tantsuga ja vastandus professionaalidele ansamblist „Aikai“, kes esines liiga professionaalselt, filigraanselt ja täpselt.

Esinesid veel külalised Mari Elist, Mordvast „ Merema“- minu vaieldamatu lemmik, naised/tüdrukud , kes esitavad nii itkusid kui tavandi-ja naistelaule ja seda kõike ehedalt 4häälsena ning kellega olime hotellis ühe koridori peal ja ühe õhtu ka musitseerisime ja laulsime koos. Samuti ungarlastega.

Eestlased kahvatusid oma temperamendilt, riietuselt aga ka suhtumiselt kõikidest osalistest: jõudsime ju oma bussiga Ižkarisse peale 34 tundi sõitu suhteliselt väsinult, kuid heas tujus, sest olime suuremate viperusteta jõudnud külastada ka Kaasanit ja selle kremlit, samuti osa saanud teeäärsete kohvikute, müügilettide, lavkade ja bensiinijaamade ümber toimuvast melust.

Olime ootusärevad ja me ei pidanud pettuma: olles majutunud hotelli „Ižotel“ 4-kohalistes tubades, oli hommikul meile pakkuda üllatusi, mis kordusid järgnevatelgi hommikutel. Kuidas muidu kui naljaga võtta küsimust teenindajapiigalt: „Kas te soovite teed või kohvi?“ . Teades eestlasi, vastaksite teiegi, et soovite kohvi. Mille peale saate te aga vastuse: „Kohvi ei ole“. Sama kordus pudru ja praetud munadega ja ikka ei jätkunud putru… ja iga kord pillas teenindajapiiga maha mõne tassi või taldriku, mis heleda klirinaga kildudeks läks. Loomulikult me aplodeerisime, sest lõpuks oli see juba rohkem kui lõbus.

Päevad möödusid täis kohtumisi ja meistriklasse. Kohe saabumise päevale järgneval hommikul olime oodatud Izkari Humanitaargümnaasiumisse, kus oli kohtumine õpilastega, aga ka eesti tantsude õpetamine. Olgu kohe öeldud, et kohtumised möödusid igal pool tujuküllaselt ja hästi, sest 3 tantsupaari „Koidupunast“ ( Mari-Liis Metsik/ Simar Tuula, Kaili Soosaar/Jaanus Timusk ning Maria Ausmees/Eero Kiipli) on rahvatantsu tõsiselt armastavad noored, kes õpetavad kõiki rõõmsal meelel ja heal tujul. Samuti ei lase nad igal tühjal-tähjal, mis ikka pikalt teel olles võõrsil võib ju juhtuda, end eksitada.

Peale Humanitaargümnaasiumi olid meil veel kohtumised Pedagoogilises kolledžis, Alnaši rajooni kahes külas, nii koolis kui rajoonikeskuse klubis, kus andsime ka kontserdi. Igal pool võeti meid hästi vastu ja meie pakutud kolonntants ehk üks versioon Labajalast, oli tore ja meeldis rahvale väga.

Rahvaste sõpruse maja saalis, Izkaris jäi ruumi väheks, saal oli rahvast puupüsti täis ja tants läks kordamisele. Hoolimata sellest, et meie ei kandnud atlassist rahvariiete ainelisi kleite, ei ole me tantsudes sellist trampimist ja kannaga kõpsutamist ja meie ise ka mitte nii valjuhäälsed, eristusime me positiivselt kogu üldisest melust kuidagi puhtalt ja kargelt, kuidagi põhjamaiselt.

Õhtu etnodiskoteegis (seda juba eelviimasel õhtul), peale galakontserti möödus äärmiselt meeleolukalt ja juba ühtse perena koos kõigi teiste esinejatega ja mõnede vaatajatega, sest paljud olid olnud meiega kohtumas mitmetes kohtades ja seetõttu polnudki enam vaja ei õpetada tantsu ega aidata rahvast organiseeruda- nemad olid tantsuplatsil olemas ja aitasid nii öelda eesti asja vedada.

Samuti oli projekti juhil võimalus mitmeteks intervjuudeks kohalikule televisioonile, nagu ka esinemiseks stuudios udmurdikeelsele erisaatele hõimupäevadest. Loomulikult oli hinnang positiivne, samuti siiras huvi hõimupäevade korraldamise kohta Eestis. Oli äärmiselt meeldiv, et Eestit toodi positiivse näitena esile kui ainuke riik, kus sellest aastast alates tähistatakse riiklikul tasemel lipupäevana hõimupäeva.

Meie hõimupäevade nädala viimane päev tähendas külades käimist ja see oli tore. Linnad on enamik ebameeldivad ja neis puudub see, mida üldse Udmurdimaalt otsida. See on see miski, mis on veel alles külades, kuid kaotamas oma näo linnades. See on udmurdi olemus ja hing. Avatus ja vaoshoitus, külalislahkus ja alalhoidlikkus, rõõm ja mure käsikäes ja samaaegselt. Rikkus ühelt poolt, vaesus teiselt poolt. Eelkõige aga soojus, millega sind kostitatakse ja väärikus, millega sind koheldakse.

Kõik me saime seda tunda viimases külas, kus Alevtina ja Vitalii Tarassov meid majutasid, meile ehtsa udmurdi sauna kütsid ja meid söötsid/jootsid. Enamasti kõik, mis meile ette kanti oli enda tehtud ja kasvatatud. Ka sai, mis lõhnas lapsepõlve järele, oli perenaisel ise küpsetatud. Omatehtud konjak aga maitses poistele nii hästi, et hommik oma halastamatusega jõudis liiga vara kohale.

Vaja oli aga alustada koduteed- taas 34 tundi sõitmist , seekord ilma pikemate kultuurantropoloogiliste vahepeatusteta müügilettide virrvarris trassi ääres. Vaid teeäärsetes külapoodides, et tuua täiendust kollektsiooni erinevate maade palsamitest.

Mul on hea meel, et maailmakongressil augustis, Ungaris, Udmurdi Rahvuspoliitika- ja kultuuriministeeriumi ministri asetäitja Tatyana Ishmatova mul palus otsida noori, kellega sõita hõimupäevadele udmurdimaale, sest see oli ütlemata tore ja kasulik sõit: Ühest küljest: „Koidupuna“ ( juhendaja on Kalev Järvela) pole varem Udmurdimaal käinud, küll aga on alati ulatanud abikäe eesti-udmurdi lastelaagrites rahvatantsude õpetamisel, mis on alati olnud laagri kõrghetk. Teisest küljest on see hea ja kasulik ka korraldajatele, sest huvi meie ja teiste „välismaiste “ hõimlaste vastu oli suur, see aga annab oma , udmurdi asja ajamisele kõlapinda.

Ja seda just noorte osas, mis ongi peamine sihtrühm. Ja noori, ka koolinoori oli kõikjal palju ja see oli tore.

Sõitu toetas Hõimurahvaste Programm.

Kersti Sepper
Projekti juht

Advertisements

Lisa kommentaar

Filed under Artiklid

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s